Klapiga randmekott, 1924, Ateljee Ed. Taska Tallinn, AM 15737/2
Foto: Meeli Küttim.

Loovuurimuse lähtepunktiks oli tundmatu 1924. aastal nahakunstniku ja raamatuköitja Eduard Taska töökojas leiutatud reljeeftrüki tehnika, mida tuntud klišee- ja linooltrükist eristab kahetasapindne tulemus ja peente graafiliste joonte puudumine. Säilinud on, ja lähemat uurimist võimaldasid, kaks selles tehnikas kaunistatud nahast käekotti (AM 15737/1 ja AM 15737/2) Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogust.

Uurimuse eesmärgiks oli rekonstrueerida reljeeftrüki tööprotsess võimalikult ajastutruult ja arendada taastatud ajaloolise tehnika põhjal kaasaja materjalidele ja töövõtetele sobivad tiražeerimist võimaldavad trükilahendused.

Katsete tulemusena taasleiutati tagurpiditrükk. Kui tavaliselt surub trükipress trükiplaadi vastu pressi aluspinnale toetuva materjali paremat poolt, siis tagurpiditrüki puhul asub trükiplaat pressi aluspinnal mustriga ülespoole, selle peale laotatakse materjal pealispinnaga trükiplaadi suunas ning press surub tavaolukorrale vastupidiselt trükitava materjali vastu trükiplaati.

Tagurpiditrükk võimaldab trükiplaadina kasutada laia valikut korduvkasutatavaid ja ümbertöödeldavaid materjale. Selles tehnikas saab trükkida erinevatele materjalidele nii pimetrükis kui foolioga. Loovuurimuse katsed näitavad, et tagurpiditrükk sobib nii prototüüpimiseks kui ka unikaalesemete ja väikesetiraažiliste toodete valmistamiseks.