Heli Reimann on olnud sünnist saati ümbritsetud muusikast. "Tantsisin lapsena vanaisa akordionimängu ja Tippmeloodia (estraadilaulude võistlus 70ndatel) laulude saatel ning teadsin peast hulgaliselt Arne Oidi hitte. Viieaastaselt hakkasin mängima klaverit, hiljem tuli saksofon. Läbi saksofoni õppimise jõudsin vahetusüliõpilasena Soome Sibeliuse Akadeemia džässi osakonda. Viimane sai heas mõttes saatuslikuks, sest sellele järgnesid muusikateaduse doktoriõpingud Helsingi Ülikoolis ja järeldoktorantuur Helsingi Kunstiülikoolis. Uudishimu viis vahepeal ka džässi sünnimaale Ameerikasse Rutgersi ülikooli, kus on maailmas ainulaadne džässi uurimise ja ajaloo programm," kirjeldab Reimann oma loomehuvi algust TLÜ blogi jaoks antud intervjuus.
Teiseks oluliseks innustajaks džässi uurimisega tegelemisel on Reimanni jaoks olnud džässiuurijate kogukond.
"Kui ma 2016. aastal antud teema uurimisega alustasin, siis ei osanud aimata, millele ma õigupoolest oma „käe andsin“ ja seetõttu oli üllatusi väga palju. Hämmastav oli näiteks sündmuse vastukaja haare, mis arvestades nõukaajastu konteksti oli erakordselt suur. Sellest annab tunnistust kogutud materjali suur hulk: ligikaudu 2000 lehekülge arhiividokumente erinevatest riikidest, 120 fotot, üle 70 ajalehe artikli üheksas erinevas keeles, kuus filmi dokumenti," räägib Reimann.
Artikkel: "Muusika kui varjupaik"