18. mail kaitses etenduskunstnik ja lavastaja Taavet Jansen Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö „Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“, milles ta uuris, kuidas luua teatris kohalolu ja elususe tunnet olukorras, kus publik ja esinejad ei viibi samas füüsilises ruumis. Doktoritööd juhendas Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia), oponendiks oli Ott Karulin (Tartu Ülikool), komisjoni kuulusid Jaana Päeva (esimees), Linda Kaljundi, Kirke Kangro, Ülo Pikkov ning välisliikmetena Indrek Ibrus ja Liina Unt.

Doktoritöö käsitleb voogteatrit iseseisva etenduskunsti vormina ning seob selle digikultuuri ja etenduskunstide arengulooga, alates 19. sajandi theatrophone’i süsteemidest ja raadioteatrist kuni tänapäevaste interaktiivsete veebiplatvormideni. Jansen ei näe voogteatrit pelgalt pandeemia ajal tekkinud ajutise lahendusena, vaid võimaliku tulevikuteatrina, mis laiendab arusaama sellest, mida teater üldse olla saab.

Loovuurimuse praktiline osa põhines kolmel eksperimetaalsel vooglavastusel – „Hundid“, „Memento“ ja „Inimeses hoitud“. Nende kaudu uuris Jansen, kuidas mõjutavad publiku kogemust reaalajas suhtlusvõimalus, tehnilised katkestused ja hübriidsed mänguruumid. Lavastused toimisid seega ühtaegu nii kunstiteoste kui ka uurimisaparatuurina.

Taavet Janseni doktoritööga „Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ saab tutvuda Eesti Kunstiakadeemia digivaramus ning kaitsmist on võimalik järelvaadata EKA TV-s.