Karvad kui materjal
Kuna juukse- ja kehakarvad on kauakestvad just nagu kunstiteosed, kasutab Portugali kunstnik Carla Castiajo neid ehete valmistamiseks.
Carla Castiajot huvitas, mida võiks paljastada sedavõrd provokatiivne materjal nagu juukse- ja kehakarvad ning kuidas ta saaks seda oma loomingus ära kasutada.
Ta otsustas panna oma häbemekarvad näitusele ja palus külastajatel neid puudutada. Enamik keeldus sellest. On olukordi, kus juukse- ja kehakarvad mõjuvad ligitõmbavalt, teises kontekstis võivad need aga tuletada meelde teist inimest.
Castiajo uurib neid ideid lähemalt oma ainulaadses vaatluspõhises doktoritöös „Purity or Promiscuity? Exploring Hair as a Raw Material in Jewellery and Art“.
Ta avastas, et inimkarvad on suurepärane toormaterjal, millel on tänu vormitavusele ja plastilisusele mitmesuguseid kasutusvõimalusi. „Karvad võivad materjalina kanda erinevat ja sageli vastandlikku tähendust,“ märgib Castiajo. „Kord keha küljest eemaldatud juukse- ja kehakarvad võivad mõjuda ligitõmbavalt või eemaletõukavalt.“
Karvad on olulised teabekandjad, esindades mälestusi ja intiimsust ning kandes sentimentaalset tähendust. Uurimistöö käigus Carla Castiajo koostas ja korraldas Tallinnas kolm kohaspetsiifilist näitust, need olid avatud Püha Katariina Kloostri kabelis, Lembitu 3 hoone ühes vannitoas ja Pirita kloostri surnuaias.
Tema eesmärk oli uurida inimkehadest saadavat materjali. Selle käigus ta analüüsis ja seadis küsimuse alla, milliseid aistinguid suudavad karvad inimestes esile kutsuda ning milliseid meelitavaid või vastukäivaid reaktsioone see materjal tekitab. Castiajo tõlgendas ja uuris analüüsi käigus kõiki neid aspekte, sealhulgas vastukaja oma loomingule.
„Erinevalt kehast endast on juukse- ja kehakarvad vastupidavad,“ ütles Carla Castiajo teema kokkuvõtteks. „Need aitavad meil mõista maailma ja tõstatada küsimusi, pakkudes uut tähendust.“
Ta otsustas panna oma häbemekarvad näitusele ja palus külastajatel neid puudutada. Enamik keeldus sellest. On olukordi, kus juukse- ja kehakarvad mõjuvad ligitõmbavalt, teises kontekstis võivad need aga tuletada meelde teist inimest.
Castiajo uurib neid ideid lähemalt oma ainulaadses vaatluspõhises doktoritöös „Purity or Promiscuity? Exploring Hair as a Raw Material in Jewellery and Art“.
Ta avastas, et inimkarvad on suurepärane toormaterjal, millel on tänu vormitavusele ja plastilisusele mitmesuguseid kasutusvõimalusi. „Karvad võivad materjalina kanda erinevat ja sageli vastandlikku tähendust,“ märgib Castiajo. „Kord keha küljest eemaldatud juukse- ja kehakarvad võivad mõjuda ligitõmbavalt või eemaletõukavalt.“
Karvad on olulised teabekandjad, esindades mälestusi ja intiimsust ning kandes sentimentaalset tähendust. Uurimistöö käigus Carla Castiajo koostas ja korraldas Tallinnas kolm kohaspetsiifilist näitust, need olid avatud Püha Katariina Kloostri kabelis, Lembitu 3 hoone ühes vannitoas ja Pirita kloostri surnuaias.
Tema eesmärk oli uurida inimkehadest saadavat materjali. Selle käigus ta analüüsis ja seadis küsimuse alla, milliseid aistinguid suudavad karvad inimestes esile kutsuda ning milliseid meelitavaid või vastukäivaid reaktsioone see materjal tekitab. Castiajo tõlgendas ja uuris analüüsi käigus kõiki neid aspekte, sealhulgas vastukaja oma loomingule.
„Erinevalt kehast endast on juukse- ja kehakarvad vastupidavad,“ ütles Carla Castiajo teema kokkuvõtteks. „Need aitavad meil mõista maailma ja tõstatada küsimusi, pakkudes uut tähendust.“
