Kas robotid oskavad olla poeetilised? Sellele küsimusele otsis vastust teatrikunstnik Liina Keevallik.
Robotid võtavad meie töökohad üle, aga kas nad suudaksid omastada ka midagi nii inimlikku nagu poeesia? Liina Keevallik soovis panna robotid süsteemselt kujundeid looma. Kunstilisest küljest on tegu erakordse žanriga, sest Anton Tšehhovi tekstidele kirjutas lavateose tehisintellekt.
„Tahtsin ärgitada roboteid poeetiliselt mõtlema,“ sõnas Keevallik. „Selle protsessi kaudu õppisime paremini mõistma ka enda loomingulist protsessi.“
Tekst lahterdati teemade (näiteks „raha“) ja emotsioonide (näiteks „armastus“) kaupa. Metaandmete selekteerimine ja väljatöötamine dramaturgilise teksti loomiseks ning tehisintellektile visuaalsete metafooride loomise õpetamine võttis aega kaks aastat. Prooviti erinevaid pikkusi ja lahendusi. „Pidime võtma elu algoritmideks lahti,“ selgitas Keevallik.
Tööst selgus, et loomingulisus ilmneb apsakates: ainult nii ei saa tulemuseks juba teada-tuntud vana. Robotitel oli kalduvus haarata kõike liiga perfektselt ja sõna-sõnalt. Seetõttu oli küsimus selles, kuidas õpetada masinaid vigu tegema.
Tehisintellektile oli keeruline selgitada ka selliseid inimlikke kontseptsioone nagu armastus ja sõprus. „Need ongi ehk need niinimetatud vead süsteemis,“ leidis Keevallik, viidates Sloveenia filosoofile Slavoj Žižekile, kelle järgi on armastus kosmiline tasakaalutus ehk error.
Robotitele andis Liina Keevallik ka lavakujunduse ja muusikalise tausta valimise ülesanded ning nad üllatasid kunstiliste lahendustega. Vihastumise hetkel viskas robot näiteks ette pahiseva teekannu pildi.
Näitlejateks „kutsuti“ lihtsakoelised majapidamisrobotid: tolmuimeja, lamp, ventilaator ja teised sellised masinad. Nad improviseerisid laval ja nende hääled olid robotitesse integreeritud. Vaatajateks lubati saali siiski ka inimesi.
Tšehhovi tegelased räägivad väga palju tööst, aga ise nad tööd eriti ei tee. Kodumasinad peavad pidevalt tööd tegema. Ühes stseenis seisavad robotid keset tuba ja arutlevad, mis mõte sel kõigel on, teises aga räägivad, et nad igatsevad Moskvasse sõita.
Robotitel lasti laval improviseerida ja võimalikult autonoomselt ise otsustada. Kujundiloomet oli korraga võimalik nii suunata kui ka hoida spontaansena, tulemus ei olnud kontrollitud. Tehisintellekt reageeris näitlejate öeldule ja tegevusele.
Loovuurimustöö põhisisu oli kolme osalise suhete manipuleerimine. Need osalised olid tekstiline algallikas (Tšehhovi näidendid), teksti struktuurielemente masinõppealgoritmidele selgitavad metaandmed ja masinõppealgoritmid.
„Päris hirmuäratav, kui robotid võtavad meilt üle ka poeesia, selle kõige inimlikuma asja,“ võttis Keevallik kogemuse kokku. „Kõik muu on ju ülevõetav!“
