Juhan Uppin näitas, kuidas mängiti vanasti lõõtspilli.
Lõõtspill oli Eesti külades 19. sajandil populaarseimaid pille. Lõõtsa kokkusurumise ja lahtitõmbamise tulemusel tekib vali heli, mille järgi on hea tantsida. Pidu läks kiiresti käima! Pealegi oli seda Venemaa ja Saksamaa vabrikutes toodetud pilli kerge parandada. Nii sai tollal lõõtspillist Eestis lausa moeröögatus.
Kuigi lõõtspill oli Eesti kultuuris omal ajal kesksel kohal, polnud seda varem korralikult uuritud. Muusik ja professionaalne pillimees Juhan Uppin parandas selle vea oma doktoritöö raames.
„Tahtsin mängida pilli nii, nagu seda tehti sada aastat tagasi,“ ütles Uppin. Tollal oligi lõõtspill ainult rahvapidude käimatõmbaja. Lavalaudadele toodi see alles 1930. aastatel.
Juhan Uppini uurimismeetodid olid muusikaline analüüs ja autori kui pillimängija eneseanalüüs. Ta noodistas helisalvestised, mis pärinevad aastatest 1954–1995 ja 2009. Põhilised tema uuritud stiilikujundajad on August Teppo, Elmar Lindmets, Richard Reino, Karl Kikas, Arnold Pärnamets, Kalju Sarnit ja Aivar Teppo. Uppin eraldas mängutehnikast lähtuvad stiilielemendid ning analüüsis ja hindas omaenda loomingulist protsessi ja esituspraktikat. Töö päädis kontsertidega.
Esituspraktika loomise üks vältimatu alus on Uppini sõnul traditsioonilise muusika jäädvustuste loovuurimuslik analüüs ja oma senise loomingulise praktika teadvustamine.
„Muusikaliste tekstide detailidesse süvenemine aitas mul paremini mõista muusika struktuuri ja sisemist loogikat,“ selgitas Uppin. „See aitas ka aru saada, kuidas uuritud mängijad mõtlesid.“
Analüüsi käigus teadvustas ja täpsustas Uppin paljusid tunnetuslikke tähelepanekuid, mis olid tal pillimängijana tekkinud pikaajalise mängupraktika jooksul. „Teadlikum lähenemine oma stiili kujundamisele on neid ettekujutusi rikastanud ja see on ühtlasi väärtuslik oskus pillimängu õpetamise juures,“ järeldas Uppin.
